RATAS LINNAS: SÕIDURÕÕM KUI RUUMI INIMLIKUSTAV VAHEND

Tõnis savi

Inimene ei taju linnaruumi mitte tervikuna, vaid läbi üksikute kohtade ning nendevahelise kulgemise - ruum on kohtade süsteem. Teadvustatud kohad tekivad visuaalse informatsiooni intensiivsuse ja kvaliteedi tõttu, aga ka tänu emotsionaalsetele seostele nagu mälestused ning ruumi sõlmpunkide nagu ristmike kogemise kaudu. Teed ei tajuta tervikliku ruumitoruna, vaid punktide ja neid ühendava niidina.

Kõne all olev kohtade süsteem on sõltuv liikumisviisi olemusest. Kiiremal liikumisel läbitakse samas ajaühikus pikem vahemaa st suuremaid ruumiühikuid kui aeglasel liikumisel. Jalutades on resolutsioon üks, rattaga liigeldes teine. Samas ollakse mõlemal juhul vahetus kontaktis linnaga. Autoga liiklejad on ümbritsevast füüsilise kestaga eraldatud, ära on lõigatud kuulmis- ja haistmismeel ning linnakogemus on sellevõrra vaesem. Autoga sõites on ka tajutud ruumipunkte vähem.

Palusin ühe linnaruumi analüüsiva töötoa raames keskkooliõpilastel oma igapäevast koduteed kujutada. Kuuest joonistusest oli selgelt eristatav autoga koolis käiva abituriendi oma. Tema 10minutilise teekonna detailsus oli madal ning ainukesed kujutatud maamärgid olid majad ristmikel, kus ta pöördeid sooritas. Jalakäijate teekonnad kubisesid aga põnevatest üksikasjadest.

Ratas kui võluvahend

Tallinnas on väikesemõõduline, inimesekeskne kohtade süsteem (linnaruum) kadumisohus. Linn on muutunud suuretükiliseks ja inimkaugeks. Tallinna inimsõbralikuna kirjeldatav linnaruum on jaotunud laialipaisatud killukesteks. Mõnusat linnaruumi on meil vaid kohati. Need kohad on pigem eraldiseisvad kui tervikut loovad. Tihti on linnaline tunne seotud vaid mõne konkreetse kohviku vahetu lähedusega.

Jalakäija mõistes on need Lääne-Euroopalikku linnatunnetust esile manavad kohad üksteisest kaugel ning nendevahelised ühendusteed ei kutsu jalutama. Enamasti on Tallinna tänavatel jalakäia või ratturi taustsüsteemiks kõrge sokkel, tühi plats, parkivad autod ning liikluskorraldus, mis soosib sageli vaid viimaseid.

Rattaga sõites on vahemaad ühtäkki piisavalt väikesed, et laiali paisatud kohatede vahel tekiks tugevam mentaalne sidusus. Rattaga liigeldes on Telliskivi loomelinnak ning Kalamaja kohvikud mõnusal kaugusel Kaubamaja ümbrusest, Kumu ja Kunstihoone suisa naabrid. Jalgrattaga liigeldes muutub mõõdukalt hajus linnaruum intensiivsemaks.

Mida me nõuame? Kohti nõuame!

Tänav kui transpordikeskond tuleb ümber mõtestada olemise keskkonnaks. Mida tihedamalt on avalikus ruumis mõtestatud kohti, seda väiksem on vajadus motoriseeritud transpordi järele. Sellises keskkonnas on kõige mõistlikumaks liiklusvahendiks ratas, jala käimisest saab aga meeldiv, mitte paratamatu tegevus.

Rattaliikluse soodustamine muudab lemmiksuundadeks kujunenud tänavad inimesekesksemaks. Esmalt seeläbi, et mööda vuravad ratturid pakuvad jalakäijatele muidu vajaka jäävat visuaalset vaheldust. Teisalt aga seetõttu ratturite vool on vastupidiselt autode voolule võimeline kus iganes peatuma ja muutuma jalakäijaks. Sealjuures on rattur inimesena äratuntav ja kõnetatav. Kiire ümberlülitumine liiklusvoost kohalolijaks on oluline uute kohtade tekkimise soodustamisel. Otsides mõnusat vaba kulgemise teed leiab rattur linnas uusi radu ja potentsiaale. Ratturid on kui maadeavastajad, kes teel olles paljastavad põneva paiga ning paigutavad selle kaardile ka kõigi teiste jaoks.

Liiklemine vs kohale jõudmine

Eesti meediat ning veebikommentaariume jälgides on jäänud tunne, et paljude kodanike jaoks on liikluses osalemine muutunud asjaks iseeneses - tähtis on olla liikluse osa, liigelda. Kohale jõudmine on teisejärguline.

Läbivale liiklusele reserveeritud ruumi vähendamine loob võimalusi saabuvale liiklusele ja kohalolijatele – inimestele, kes sellesse kohta tulevad ja seda kohta tarbivad. Võtame näiteks kohvik Boheemi Kopli tänaval. Kohvik tekkis maja tiiba, mille ees laiuv kõnnitee on auto parkimiskoha jagu laiem. Kohvikuomanik nägi seal Lääne-Euroopa linnaruumile omast potentsiaali kohvikulauad soojal ajal tänavale tuua.

Erinevalt paljudest autoomanikest on jalakäiatesse kõnnitee-sõidutee eristus tugevalt juurdunud ning sõiduteede ülevõimu võetakse kui kivisse raiutud tõde, mitte kui võimalikku aruteluküsimust. Need üksikud korrad kui mõne spordi- või kultuurisündmuse läbiviimiseks tänavaid suletakse, näitavad, et võtab aega tunde, enne kui ületatakse äärekivi müstiline barjäär ning julgetakse astuda sõiduteele, jooksjatele või rongkäigus osalejatele lähemale. Vastupidine ruumihõivamine on igapäevaselt levinud ja paraku ametliku tähelepanuta.

Hübriid jalakäijast ja autost

Jalgratas on veider hübriid jalakäijast ja autost - ei liha, ei kala. Rattur on jalakäija, kes on samal ajal sõiduk - kiire, ent paindlik oma liikumistes. Rattaga liigeldes jõuame linnas kohale vähemalt sama nobedasti kui autoga, ent samal ajal oleme marsruudivalikuga sama vabad kui jalakäijad. Ratturi jaoks on kohtade vahemaad vähem kriitilised kui jalakäijale ning rattur saab peatuda ja parkida igal ajahetkel ning minna üle jalakäija rolli.

See mõtteline segadus tekitab aga raskusi planeerimisprotsessis. Ühelpoolt suhtutakse jalgratturisse kui paindlikeks tegevusteks võimelisse liiklejasse. Olukordades, kus võiks võimaldada ratturile kiiret kulgemist sunnitakse ta jalakäia positsiooni. Osade trasside planeerimisel unustatakse aga ära, et rattur liigub siiski inimjõul. Selle asemel, et võimaldada otseminemist suunatakse ratturid sõitma ringiga (st liigutus, mis on autoga hõlbus, rattaga juba raskem).

Hädavajalik analüüs

Selleks,et muuta meie linnatänavad kõigile sealviibijatele paremaks paigaks ei ole vaja ette võtta kapitaalseid tänavaehitusprojekte. Alustada võiks kasvõi olemasolevatest jaotustes kinni pidamisega. Seejuures on vajalik järelvalve ühiste kokkulepete üle (nagu nt liikluseeskiri).

Ümberkorraldusi plaanides võiks alustada tänava funktsionaalse jaotuse ülevaatamisest. Sellest, kui palju on tänaval ristlõikeliselt ruumi jalakäijale, haljastusele, ratturile, parkimisele ja (auto)liiklusele. Analüüs peaks vastama kahele küsimusele - kas jaotus vastab tegevustele, mida me seal näha soovime ja kas liikluse ruum on kasutuses liigse raiskamiseta.Täna on Tallinna tänavaid läbiv sõiduteede võrk üsna ignorantne konkreetse tänava vajaduste ja võimaluste suhtes. Enamasti on sõiduradade laius liigne või on radu liialt palju (taaskord Lääne-Euroopa linnade näitel).

Tumm foon elavaks

Inimsõbraliku tänava kvaliteedi oluliseks teguriks on piirnevate hoonete esimese korruse fassaadide avatus tänavale. Pulbitsevate äritänavate fassadid muutuvad 5-6 meetri järel. Jalalkäijana saame nii uut informatsiooni umbes iga 5 sekundi järel. Kuna ratturi kiirus on jalakäija omast 3-4 korda suurem, tekib ratturi jaoks sama vaheldusrikkus 15-25 meetriste vahedega.Tallinna kesklinnas jalutades haarab silm aga peamiselt tumma ja igavat majaseina. Meie linnamajad on enamasti kõrge sokliga ning tänavatasandiga suhtlus piirdub vaid välisuksega. Tänavad on elutud. Rattaga liigeldes on olukord küll parem, ent kohta tekitavat visuaalset või funktsioonaalset pidepunkti napib. Järeldus on lihtne, selleks, et Tallinna tänavaruumis luua inimesele (olgu ta siis jala või rattaga) meeldivamat keskkonda ning võimalusi kohtade tekkeks, peaks osaliselt tänavate äärsed majad ümber ehitama. Seda nii, et esimesele korrusele tekiksid võimalused tänavale avanevate äri- ja avalike funktsioonide tekkeks.

Pedaalijad on osa muutusest

Soovi korral saab rattateede rajamise ja planeerimise osas Tallinnas ka kaasa rääkida, ent teoreetiline arutelu annab tulemusi aeglaselt. Kõlab naiivsena, aga tõhusaim vahend linnaruumi muuta on muuta selle kasutamist. Näiteks läbi ratturite arvu kasvatamise. Mida rohkem on pedaalijaid linnapildis, seda lihtsam on nõuda mõnele tänavale rattarada nüüd ja kohe. Mida tihedamini on ratturit linnapildis näha, seda suurem on tõenäosus, et otsustajatel on meeles nendega arvestada. Otsustaja võib olla linnavalitsuses tänavaruumi puudutavaid otsuseid tegev ametnik, aga ka autoroolis parempööret sooritades peeglisse vaatav kaaskodanik. Mida rohkem üksteisega arvestatakse, seda turvalisemaks saab rattaga sõitmine. See omakorda julgustab uusi inimesi sadulasse istuma.

Üle poole sajandi tegevust

Taani arhitekt Jan Gehl on paljude maailma linnade inimsõbralikumaks muutmise kallal tegutsenud alates 60ndatest aastatest, alustades kodulinna Kopenhaageniga ja lõpetades linnaelu sümboli New Yorgiga. Kui New York'i mastaabiga linnal on julgust liiklust koomale tõmmata ja inimeste heaolu nimel mõtestatud kohtadele ruumi anda, siis on ka positiivsed arengud Tallinnas vaid tahtmise küsimus.

Gehl jagab avalikus ruumis toimuvad tegevused kolmeks - vajalikud, võimalikud ja sotsiaalsed. Nende tegevuste hulk on seoses avaliku ruumi kvaliteediga. Mida parema kvaliteediga on ruum, seda rohkem tegelevad inimesed lisaks vajalikele tegevustele ka võimalike või vabatahtlike tegevustega - see omakorda toob kaasa sotsiaalsete tegevuste ja kontaktide kasvu.

Tihedad öised tuurid

Seltskond Tallinna rattasõpru korraldab Tour d'ÖÖ nimelisi ühiseid öiseid sõite. Eesmärgiks on koguda tihedaks massiks kokku muidu hajali linnakoes kulgejad ning panna inimesi rattasõidust innustuma. Kahe aastaga on üritustest osavõtjate arv kasvanud viiekordseks - ettevõtmine toob regulaarselt kokku üle 500 rattasõbra.

Tour d'ÖÖ parandab oma liikuva kehandi ulatuses linnaruumi piisavalt, et selles viibimine muutub meeldivaks. Seda ajutist ideaaloolukorda mõjutavad kaks faktorit - tihedus ja ruumi hõivamine. Osalejate vaheline tihedus ületab kordades tavapärase avaliku ruumi oma ning juhuslike tutvuste genereerimist on võimatu vältida. Väga oluliseks momendiks sõitudel on ka reaalne ruumi hõivamine läbisõidu hetkeks. Ratturite hulk kulgeb läbi öise linna ilma suuremate peatusteta, sõidutee saab neid täis. Inimesed kasutavad tänavaid selliselt nagu tavaolukorras saab vaid autot omades teha. Paljude jaoks on see esimene kogemus sõiduk kõnniteelt sõidurajale tuua vaatamata faktile, et sõidutee on oma olemuselt mõeldud kasutamiseks erinevatele sõidukitele (rattad kaasa arvatud). Täna on öösõidud pea ainukene võimalus tajuda Tallinnas sellist linnaruumi jaotust, kus tänavatel pole autokasutajate ülemvõimu.

Pika rattajutu taustal meenub Tour d'ÖÖ'l osalenud hollandlase kommentaar tunniajasele rattaga kulgemisele öises Tallinnas: "Nagu hommikune koolisõit". Millal Tallinnas rattaga liiklemine sama normaalseks saab kui Hollandis, on meie enda teha. Selleks tuleb võtta ratas ja minna sõitma. Kui oled juba paadunud pedaalija, siis laenuta oma ratas päevaks sõbrale - just nii värvatakse sõdureid linnaruumi muutjate armeesse.

Artikkel ilmus ajakirjas Maja aprillis 2013.
Fotod: Jaanus Ree